Blogi

Inseneribüroo STEIGER geoloog Hardi Aosaar on üks nendest Coop Panga klientidest, kes meid igapäevaselt inspireerib.

Hardi on oma tööülesannete, maavarade uuringute ning nende korraldamise käigus reisinud mitmetesse põnevatesse riikidesse nagu USA, Serbia, Türgi, Maroko, Mongoolia, Myanmar ja Rwanda. Kõige põhjalikumalt ja pikemalt on ta olnud seotud Jordaaniaga, kuhu rajatakse riigi suurimat põlevkivielektrijaama ja -karjääri. Vestlesime Hardiga lähemalt Jordaania elust ja tema kogemustest riigis, mis üheaegselt pakub nii rahu ja vaikust, aga ka rahvarohkust ning melu.

Mis Sind Jordaaniasse viis ja kui kaua seal viibisid?
Jordaaniasse viis mind endine tööandja Eesti Energia ja sinna rajatav elektrijaama projekt, mille tarbeks põlevkivi geoloogilisi uuringuid läbi viisime. Töötasin seal 3 aastat, sellest veidi alla poole olin kohapeal ja teise osa Eestis. Pikim ühekordne lähetus kestis poolteist kuud.

Kirjelda oma töökeskkonda Jordaanias.
Meie uuringuala asus tühjas Kesk-Jordaania kivikõrbes, ligi 70 km kaugusel pealinnast Ammanist ning lähim asustatud punkt oli 40-50 km kaugusel asuv välilaager. Seega töötasime sõna otseses mõttes “keset tühjust.” Koht oli suhteliselt üksik ja mahajäetud, aga see oligi vahelduse mõttes mõnus, kui sai rahus ja vaikuses tööd teha - eemal linnakärast, rutiinsest kontorist ja tsivilisatsioonist. Elekter ning levi olid välilaagrites olemas, kuid uuringuala ise asus tsivilisatsioonist väljas keset kõrbe, sealt oli side tagatud vaid satelliittelefonide vahendusel.

Kui kaugel Te töökohast elasite?
Projekti edenedes vahetasime küll aasta aastalt välilaagrite asukohti, kuid kõik need jäid ligikaudu 40-50 km kaugusele uuringualast Jordaania peamise põhja-lõuna suunalise Kings Highway äärde.

Kuidas kirjeldaksid Jordaania elu ja loodust?
Keskmise Jordaania elu-olu ilmestamise heaks näiteks on pealinn Amman või Karak, kus majad asetsevad legoklotsidena tihedalt koos, vaba pind nende vahel peaaegu puudub, samuti pole palju rohelust ega puid. Linn on väga kitsas ning tänavad täis autosid, ummikuid, signaalitamist ja araabia keeles hüüdmist “Jallah, Jallah!“ (tõlkes - kiiremini, kiiremini).

Paljud võivad ekslikult arvata, et Jordaania loodus ongi ainult üks suur kõrb. Põhja-Jordaania on aga tegelikult pigem vahemerelisema kliimaga ning seal leidub ka palju ilusaid ning rohelisi paiku. Kesk-Jordaania on tõesti peamiselt kivikõrb ja looduse poolest hõre, erandiks on vaid Surnumere ümbrus, kus leidub vee olemasolu tõttu ka palju farme. Ära tasuks märkida, et Surnumere pind on maailma madalaim punkt, kuni 400 m alla merepinna. Samuti on sealne vesi nii soolane, et ujumise pärast seal muretsema ei peagi, veepinnal saab püsida ka end liigutamata. Lõunas asetseb aga Punane meri oma kireva vee-elustikuga ning seal on väga ilus liivakõrbe-laadne Wadi Rum.

Millised inimesed Jordaanias elavad?
Kohalikud inimesed on araablastele kohaselt väga sõbralikud, kuid samas emotsionaalsed. Nende elurütm jätab esmalt väga rutaka mulje, kuid olles nendega rohkem ka tööväliselt kokku puutunud, arvan, et nii see päris ei ole. Perekonnad on suured ja kokkuhoidvad ning koduseinte vahel on õhkkond palju rahulikum kui linnatänavatel. Üsna tavaline on, et mitu põlvkonda elab ühes suures majas koos, iga uus generatsioon eraldi korrusel. Jordaanlasele külla minnes võib olla kindel, et sealt enne kolme-nelja tundi minema ei lasta ning kõht söödetakse nii täis, et ägiseda saab veel mitu päeva. Küllakutsest või pakutud toidust keeldumine on nende kultuuris ebaviisakas. Seetõttu on ette tulnud kordi, kus olude sunnil on tulnud ennast silmini täis süüa. Inglise keelt valdavad jordaanlased suhteliselt hästi. Enamjaolt saab inglise keeles suurema osa asju aetud, kuid eks nii mõnigi kord on ka neid väheseid ise õpitud araabiakeelseid sõnu tulnud appi võtta.

Kas võrreldes Euroopaga on Jordaanias ka märkimisväärseid erinevusi töökultuuris?
Töökultuur on Jordaanias araabiapäraselt väga kaootiline ja esmapilgul erilise seaduspärata. Samas võivad erinevate tiitlite (direktor, doktor, professor, eminents) mittekasutamisel olla vägagi halvad tagajärjed. Staatuse näitamine ja hindamine on asi, mida Jordaanias asju ajades kindlasti unustada ei tohiks. Geoloogiliste uuringute alguses ei suutnud ma kuidagi harjuda olukorraga, kus lubatakse ühte, kuid saad hoopis teist ning tähtaegadest kinnipidamine on neil pigem juhus, kui üldine tava. Eestis on tavalise asjaajamise kiirus hoopis teises liigas kui Jordaanias.

Selge on see, et kui läheb tööks ja kohalikud lubavad tööde lõppkuupäevaks kõik ilusasti valmis saada, tuleb sinna julgelt lisada juurde niinimetatud Araabia ajafaktor. Kui kohalikud lubavad töö valmis saada 5 minutiga, läheb tegelikult vähemalt 30 minutit, kui tunniga, läheb vähemalt neli tundi, kui päevaga, läheb tegelikult vähemalt nädal ning kui vastus on “injallah” (tähendus kui Allah soovib), siis tähendab see seda, et saame valmis siis, kui saame ja mis siin üldse muretseda. Jordaania töökultuuri kirjeldabki kõige paremini ütlus, et eurooplasel võib ju kell olla, kuid araablasel on aeg.

Mida soovitad inimestele, kes Jordaaniasse plaanivad sõita?
Reis Jordaaniasse on unustamatu – tutvuge kindlasti kivist nikerdatud Petra linnaga, avastage kõrbes vanu kultuurimälestisi ja nautige suurepärast külalislahkust igal sammul.

Kui arenenud on Jordaanias pangandus? Kas kaardiga saab maksta või tuleb sularaha kodust kaasa võtta?
Nüüdseks on seal pangandus juba täiesti mõistlik, st sularahaautomaate on küllaldaselt ja linnades saab arveldatud ka pangakaardiga. Aga arvestades, et olen välisreisidega sattunud tihtilugu piirkondadesse, mida tavaliselt keskmine turist ei külasta, siis on sularaha olemasolu kahtlemata oluline. Mitte, et töö käigus raha ülemäära palju kuluks, aga hädajuhtumite korral peab mingi varu lihtsalt olemas olema.

Kas enamasti vahetad sularaha Eestist kaasa või võtad välismaa automaadist välja?
Enamasti võtan sularaha välja välismaal pangaautomaadist. Eestist saab alati varuks võtta ka eurosid nii-öelda hädajuhtumiteks, kui riiki jõudes mingitel põhjusel kohalikku sularaha kohe saada ei ole.

Näiteks Myanmaris (Kagu-Aasia) käies sai Eestist suuremal hulgal sularaha kaasa võetud, kuna välisministeeriumi väitel puudusid seal pangaautomaadid. Kohapeal aga selgus, et automaadid olid olemas peaaegu igal tänavanurgal. Nii ma siis istusingi seal Eestist kaasa võetud eurode otsas. Eks peamine mure nende rahavahetuspunktide ja sularahaautomaatidega kipubki olema pigem mitte teenuse kättesaadavus, vaid just maksumus läbi erinevate teenustasude lisandumisega. Hea, et Coop Panga Rändrahnu paketi kliendina ma välismaa pangaautomaatide teenustasude pärast muretsema ei pea.

Kas reiside kõrvalt on õnnestunud ka raha kõrvale panna?
Hetkel kogun raha kontole plaaniga kindla summa kokku saades see investeerida ja teine osa jätta tagavaraks. Kogutud summa pealt Rändrahnu paketi raames intressi teenida on oluline lisandväärtus.